Muutuste ajad ehk laulev revolutsioon
Enn Tupp, riigikaitse komisjoni esimees aastatel 1991-1992 ja kaitseminister aastatel 1994-1995
Eellugu
Pärast nõukogude lennuteenistusest demobiliseerumist kuuekümnendate keskel ja tippspordist loobumist olin seitsmekümnendate alguseks jõudnud lõpetada ülikooli, olla neli aastat Väimela tehnikumis sõjalise algõpetuse õpetaja, juhtinud kolmteist aastat Võru rajooni maaspordi korraldust ja viimaks mõni aeg pärast spordiühinguühingu likvideerimist taastasin n.ö. juhutöö korras Andsumäe suurt suusahüppetrampliini.
Eelneval 1988. aasta suvel, pärast Rahvarinde asutamist, olin selle tegevuses aktiivselt osalenud. Isegi niipalju, et mu tegemisi märgati, sest ajuti oli linnas asjaajamise ajal sõitnud mõnikord mu sabas üks heledamat värvi Žiguli. Kõige imelikum oli see, et seda ei tehtud ettevaatlikult, varjatuna, vaid lausa taval, et see mulle märkamatuks ei jääks. Sain aru, et mind tahetaksegi jälitamisega ähvardada. Pidasin kord järsku kinni, kargasin välja ja ajasin käe püsti, aga need tüübid põrutasid silmi pilgutamata mööda. Aga neist „sõpradest“ pisut hiljem.
Sügisel sain Võru I Põhikooli direktorilt palve tulla kooli üheksandike füüsikaõpetajaks. Ma ei tea kust pärines koolidirektori aim, et võiksin füüsikat (olin hoopiski keemiatehnikumis õppinud) õpetada, ometi sain sellega hakkama, ja 1989. a. aprilliks-maiks oli mul lõpukorral aastase lepinguga tunniandmine.
1989. aasta jaanuaris olin teinud otsuse, et kui keeruline see ka ei oleks, tuleb anda välja Võrumaa Rahvarinde ajaleht. Jutusolev ilmus „Kagukaare“ nime all Eesti Vabariigi 79. aastapäevaks ja sai otsast lõpuni oma „käsitööks“. Kui välja arvata see, et palusin Heiki Kasesalul ühe nupu kirjutada ja Riita Serikoval teha reklaami Hillar Kaldale, meie kandidaadile 26. märtsil 1989.a valitud NL Rahvasaadikute Kongressi (Съезд народных депутатов СССР). Kongressi suurimateks saavutusteks said MRP salaprotokollide olemasolu tunnistamine ning lõpuks 1991. a. sügisel NSVL-i kui riigi maakaardilt kustutamine.
1989. aasta aprillis tehti kompartei rajoonikomitee poolt, kelle käes veel võimuohjad olid, Võrumaa Raharindele ettepanek pakkuda välja linna täitevkomitee esimehe (linnapea) kandidatuur kohalikel vahevalimistel, sest see ametikoht oli tühjaks jäänud. Rahvarinde eestseisusele ei tulnud see üllatusena, sest Gorbatšovi uutmise taktika pidigi võimaldama aeg-ajalt „poliitilist suruõhku“ välja lasta ja nii mulle eestseisuse poolt õnnistus antigi.
„Linnapea“
Mul polnud õrna aimu, kuidas ühte linna juhtida ja kui olnukski, siis poleks olnud sellega suurt midagi peale hakata, sest polnud võimuhoobasid ega raha, nii et võrrand oli nulliks taandatav.
Olin paar aastat tagasi(vist 1986/87) läbinud Madis Habakuke poolt juhitavas nn Sütiste instituudis (EMI) juhikursuse, mis käsitles juhtimisteooriat, KOV-de ajalugu, normeeritud ja turumajanduse võrdlusi jmt. Kursuse kokkuvõttes (lõputöös) puudutasin muuhulgas muinasaja maakondi ning kihelkondi, ennesõjaaegse haldusjaotuse lõhkumist, nõukogudeaegset kohalikku administratiivsaagat ja selle põhjendusi, mille tipuks viiekümnendate alul administreeriti ühiskonda 40 rajooni ja 3 oblasti kaudu. Käsitlesin selles töös ka sisepagulust nt Lähi-Venemaa ja Eesti vahenduses, mis algas pärast 1974. a. uute nõukogude passide andmist (varem teatavasti kolhoosnikel passe ei olnud). Töö kaitsmisel läksin tõsiselt tülli juhendaja Tõnis Kaasikuga.
Olen hilisemalt mõelnud selle „10 rajooni ja 3 oblasti“ põhjuste sisseviimise üle ning tänaste arusaamise põhjal võin väita, et väiksemates admin üksustes oli ilmselt lihtsam jätkata „rahvavaenlaste“ rehitsemist, hingates igale kodanikule kuklasse läbi volinike, instruktorite, agitaatorite ja kõikvõimalike muud sorti asjapulkade kaudu, kindlustades seega nõukogude korra „viljastavate tingimuste“ püsimise.
*
Tõele au andes olin linnajuhtimise alal põhimõtteliselt samasugune tegelane, keda eelnimetatud ajal nõukavõim külanõukogu või kolhooside esimeesteks sokutas, mis sest et põllumajanduses loll, aga see-eest ustav – see viimane muidugi sobis vaid esialgse harda lootusena parteikomitee tegelaste ajudesse, sest mõne päeva pärast pidid nad vastupidises veenduma.
Esmakordselt linnanõukogu alusdokumentidega tutvudes avastasin, et selles on 70 liiget ning nõukogu oli pärast valimisi võtnud vastu otsuse, kus oli vähemalt 30 verbiga algavat lauset (käsku).
Verbid olid: kiita (heaks), tugevdada, tõsta, suurendada, tõhustada, parandada, selgitada, teha (koostööd), võtta (aluseks) jne. Linna tegelik seis oli armetu – sügav korteripuudus, lagunevad tänavad, koristamata hoovid, iidamaaegsest värvist kestendavad majad …
Ega midagi, avaldasin sekretärile soovi seesama nõukogu kokku kutsuda, võtsin otsusepaberi näpu vahele ja küsisin, kas keegi prouadest-härradest-seltsimeestest oskab vastata, kuidas neid otsuse punkte täita? Keegi ei osanud! Hüva, ütlesin, tulemas on esimene mai ja seega õitsev kevad on ukse ees, meid on seitsekümmend inimest, lähme teeme homme Lauluisa pargi korda. Tööriistad võtab igaüks ise kaasa ja enne peaks igaüks käima vaatamas, mida seal korrastamiseks teha saame. Kas hääletame?! Ei hääletanud, kõik olid nõus!
Võis olla esmaspäev 24. mai 1989, minu neljas või viies tööpäev linnapeana kui tuli kõne rajooni parteikomiteest, küsimusega, kuidas linn korraldab 1. mai tähistamise? Vastasin, et linnapea peab 1. mai hommikul kell 11 Punaste Küttide väljakul (oli veel „sõuke“ nimi) kõne, sellest kuulutatakse linnakodanikele homses lehes ja kes tahab, see tuleb ja kuulab. Seepeale kästi mul kõne tekst parteikomiteesse ülevaatamisele tuua. No mida nad veel võinuksid välja mõelda!? Jäin viisakaks ja selgitasin, et räägin peast, seega pole mingit teksti. Kuulsin teisel pool mingit mühatust ja toru pandi hargile.
Esimese mai hommikul, kui minutit viis enne ühteist Punaste Küttide väljakule jõudsin, avastasin üllatuseks, et kuulama oli kogunenud oma sada inimest ja teise üllatusena avastasin veel ühe kõnepidaja, see oli rajooni täitevkomitee esimees Elmar Tiit. Tuli välja, et parteikomitee oli leidnud vaimuka väljapääsu. Võtsin ohjad enda kätte ning alustasin:
„Kuulutasin ajalehes, et olen täna kõnepidaja, aga et nüüd on meile siia ilmunud ootamatu külaline, kelle ametikoht on minust kõrgem, seega subordinatsiooni austava inimesena pakun talle sõna!“
Elmar võttis taskust paberi ja luges sealt ette kordi ja kordi kuuldud, praktiliselt ilma Eesti 1989. aasta ühiskonna poliitilist seisundit arvestamata „lugupeetud seltsimeestega“ alustatud puht nõukoguliku jura. Parteikomitee oli iseendale kalossi pissinud, sest see Elmari paberilt loetud kõne oli vesi minu veskile.
Ega ma ikka päris peast ei rääkinud, olin öeldavad sõnad eelmisel õhtul põhjalikult järele kaalunud. Mul on see kolmeminutine kõne tänagi veel meeles!
„Armsad kaaslinlased, sõbrad! Ilus ilm täna ning et maakodudes, suvilates ja aiamaadel tööd ootavad, seepärast ei köida ma teie tähelepanu kaua … „
Rääkisin Eesti ees seisvast vabaduse teest ja soovisin õnne peredesse, lastele edukat kooli lõpetamist ning indu kevadisteks aiatöödeks. Sain tugeva aplausi osaliseks, millest eelmine kõnemees oli pidanud suu puhtaks pühkima.
Loomulikult levis kuuldus, et linna juhtimises on midagi muutunud, et mitte öelda, et sinna on mingi „imetegija“ ilmunud. Jättes esialgu kõrvale peamise ja karjuva vajaduse muuta valitsevat režiimi võiks küsida, mis linnainimeste elus esmase praktilise vajadusena päevakorral oli? Loomulikult peavari, koht kus elada, mida nõukaterminoloogias elamispinnaks nimetati – korterid. Ainult väga sihikindlad ja ennastsalgavad inimesed suutsid endale maja ehitada, sest kui just totaalselt ei varastanud, võttis peaaegu aus majaehitamine nõukogude tavapäras vähemalt 7 – 8 aastat ning nõudis keskmise nõukogude palga juures äärmist kokkuhoidu kõiges, alates toidulauast.
Miks ütlesin p e a a e g u? Aga sellepärast, et lõpuni ausalt polnud võimalik maja ehitada. Sul polnud võimalust osta kõiki vajalikke materjale, kõnelemata transpordist, milleks lihtsurelikul puudus mistahes võimalust seda kusagilt seaduslikul teel tellida.
Niisiis elamispind! Kui võimalused ja varu üle lugesin selgus, et saan mingil määral rahuldada vaid viit-kuut hädalist, teatud kombinatsioonidega veel vast teist samapalju, aga hädalisi ei loetud kümnega ega kümnetega vaid sadadega. Kõige inimlikum võim maailmas, nagu nõukogude võim ennast tituleeris, ei olnud suutnud oma peaaegu poolesajandise sõjajärgse eksistentsi jooksul inimesi arvestatava peavarjuga kindlustada, veel enam – inimestele, kes püüdsid omaalgatusel eesmärgini jõuda seati takistusi.
Ilmselt oli sellel linnakomitee korterijaotusel olnud ajaloolisi omapärasid, millest õige varsti sotti sain. Linnapea vastuvõtu ajal oli tavapärane järjekord ukse taga ja kord sisenes üks mutike, kes polnud varem oma muret esitamas käinud, seega polnud tal ka toimikut ja panin tema andmed, mured ja küsimused samas kirja, mutike tänas paljusõnaliselt ja väljudes asetas lahustuva kohvi purgi ukse juures olnud suveniiride lauale. Ma ei jõudnud talle selle tagasi andmisega kabinetis järele ja ukse taga järjekorra nähes tundus see mulle väga narr. Jätsin asja järgmiseks korraks ning ühtlasi rääkisin juhtumist abile ja sekretärile.
Mutike ei tulnud järgmisel korral ja kord 1989. aasta sügise paari-kolme päevases kohvipõuas otsustasin purgi lahti teha, et küll hangin uue … ja oh sa ime leidsin kaane alt 50 rublase. Nüüd tuli kohvijoomise ära jätta ning mutike sai purgi tagasi koos epistliga, et nii need asjad siin linnas enam ei käi! Võibolla rääkis mutike seda lugu edasi, aga kuuldus levis! Kord 1990. aasta kevadel kui juba ülemnõukogu liige olin, võttis üks kauge tuttav mul linnas kohtudes nööbist kinni ja ütles: „Tead, ma sind ei valinud, sa oled ausa inimesena siin vajalik, ja ega mina üksi nii ei teinud!“
Armeenia maavärin
7. detsembril 1988 toimus Armeenias, Spitakis 6,8 magnituudine maavärin, mis oli tõeliseks katastroofiks Armeenia rahvale. Hukkus üle 35 tuhande inimese. Armeeniale anti abi tervest maailmast, ka Eesti aitas Armeeniat päästetöödel ja maavärinajärgse taristu ja elukeskkonna taastamises.
1989. augustis külastas Eestit Armeenia delegatsioon, mida juhtis poetess Silvia Kaputikjan ja Eesti poolel koordineeris nende visiiti Mart Tarmak. Armeenlasi huvitas meie Rahvarinne ja iseseisvuse taastamisele suunatud poliitiline liikumine. Mul oli au anda ülevaade nendest teemadest Võrumaa lõikes.
Armeenia delegatsioon, vasakult teine Silvia Kaputikjan, seisab Mart Tarmak
KGBst veel…
Enam-vähem aasta pärast seda kui olin oma jälitajatele linnas käega „hääletanud“ hakkas mu kabinetti külastama rajooni peakagebešnik. Tema külastuste puhul ei meeldinud mulle kaks asja: esiteks tema amet ja teiseks, et ta oli ahelsuitsetaja.
Tundsin selle osakonna tegelasi mitmeidki, sest ajal kui olin spordiühingu „Jõud“ rajooninõukogu esimees ja meie kontor asus mõnusas linnaservas Roosi tn 38, vastu Tamula järve, „komistas“ mitmeid nende vennikesi meie majakese otsa, sest viinavõtmise soov ilmutas neis tihti ja katsu sa niisuguseid tüüpe ära ajada, nöökida võidi sind kuidas iganes, nt järgmine kord võisid võistkonnaga isegi Saaremaale sõidust suu puhtaks pühkida. Viimane näide oli tõsi küll minu jaoks ebasobiv või vähemalt teoreetiline, sest Aare Evisalu, kelle ma tema keskkoolipõlves akvalangistiks välja õpetasin, oli vahepeal jõudnud lõpetada Minski kagebeelaste kooli ja töötas Saaremaal piirivalve vastuluures.
Võru rajooni KGB ülemaks oli tol ajal Ervin Oras. Teadu järgi olevat tema olnud üks osalejaist, kes 28. septembril 1978, sundisid end uputama Eesti viimase metsavenna August Sabbe (huvitaval kombel uppus Estonia kuusteist aastat hiljem samal päeval).
Millest Oras rääkis? Ikka sellest, et Rahvarinne peab olema tagasihoidlik ja IME (Isemajandav Eesti) võib tõesti korda minna, aga mitte rohkem! Seepärast siis samal teemal, IME eluvõimelisusest ja …
Rahvarindest veel…
MRP-AEG ehk ERSP poisid käisid mulle hinge peale, et ma nende leeri üle läheks: „Sa saad ju väga hästi aru, et see jõnksutamine ei vii kuhugi!?“
Muidugi sain, aga jälgisin tähelepanelikult Vene meediat ja aimasin, et järsud poliitilised spurdid võivad Moskva vanameelseid õigustada kasutama drakoonilisi vahendeid, nagu juhtus Gruusias, Bakuus ja hiljem Leedus ning Lätiski. IME koos liidulepinguga oli muidugi müüt ja kattevari, sest ühe liiduvabariigi, näiteks Eesti isemajandamine ilma tollipiiri ja oma rahata oleks haihtunud ülejäänud sotsialistlikus kõrbes.
Siinkohal, et esitada mõned huvitavad faktid, pean korraks ületama 1991. augusti iseseisvumise ajanivoo ja ruttama ette 1992. aastasse. Võis olla maikuu algus kui Riias toimus julgeolekukonverents kuhu olime lähetatud koos Indrek Toomega. Mina riigikaitsekomisjoni esimehena, tema välissuhete komisjoni esimehena. Kui me pärast esimest konverentsipäeva taas hotelli jõudsime, avastasime, et meie toad olid asjadest tühjad nagu meid poleks seal olnudki. Tõstsime protesti, mille peale öeldi, et meile tullakse kohe järele. Tohoh!?!
Arusaadavaks sai asi alles siis kui meile järele saadetud autojuht seletas, et meid olevat valitsuse residentsi ümbermajutatud. Lätlastele oli mõju avaldanud Indreku kui endise min. nõukogu esimehe autoriteet ja nii korraldasid nad meile oma valitsuse residentsis õhtusöögi ja majutuse.
Samal õhtusöögil selgitas Läti min. nõukogu esimehe abi, kes oli osalenud Kremlis piiratud osavõtjatega nõupidamisel, kus n.ö. „pinge väljalaskmise“ meetodina lubati, ja isegi soovitati, Rahvarinde-laadsete liikumiste teket Balti riikides. KGB ülesandeks määrati jälgida, et asi üle võlli ei läheks. Tegemist võis olla 1987. a. sügisega, IME projekt ilmus nn 4 mehe ettepanekuna välja 1987. a. septembris.
Tänaste teadmiste valguses on enam-vähem selge, et RR-i avalikuks algeks oli Boriss Kurašvili 8. märtsi 1988.a artikkel ajalehes „Moskovskie Novosti“, mis loomulikult oli vajanud julgeolekukomitee kooskõlastust. RR-i liikumine olnuks ideevankriks IME-le ja liidulepingule. Täna võin ma kõrge tõenäosusega spekuleerida, et IME projekti initsiaatorid (Titma, Made, Savisaar, Kallas) võisid , või vähemalt pidi üks neist saama algtõuke ehk siis õnnistuse organitelt, aga olgu, pöördume tagasi 1989-dasse.
Sõpruslinnad
Tol ajal võimaldati piiratud ulatuses luua suhted nn sõpruslinnaga kusagil väljaspool raudset eesriiet. Loomulikult piirdus nende asuala peamiselt ikkagi „sotsialistliku laagriga“, kuid perestroikas oli neile viimaseil aastail liidetud ka Soome. Viimane läkski mul õnneks, sain side Laitila väikelinna linnapea Heimo Polviga Vakka-Soomest, kes oli minu sugulasele – Rootsi raadio saadete toimetajale – andnud teada, et otsib sõpruslinna Eestis. Saatsin Polvile kirja ning ei möödunud kuudki kui sain vastuse, milles ta oma linna ja ümbritsevaid valdu tutvustas ning küllakutset palus.
Veel kuu hiljem saabus Laitila delegatsioon: Heimo Polvi, Pauliina Haijanen ja Reijo Aalto tutvumisvisiidile. Novembris kirjutasime alla sõpruse ja koostöölepingu Laitilaga ja edasi liikus meie haare Rootsi, Göteborgi lähistesse – Härruda ja Landvetteri väikelinnadesse ning ka nendega sõlmisime sõpruslepingu.
Paremalt: Heimo Polvi Laitila linnapea, Ingemar Johanson, Härruda volikogu esimees
minust järgmine ja järglane, alates 1990 Neeme Haug.
Selle tüütu statistilise ülevaate tahaks nüüd asendada pisut kummalise või isegi groteskse poolega, mis on ka sellest ajast Võru sõpruslinnade otsimise ajalukku on kirjutatud.
Ühel õndsal 1989. aasta augustikuu päeval sisenesid linnavalitsusse kaks kallites ülikondades soome keelt kõnelevat härrasmeest. Pärast tutvustamist sain teada, et üks neist, Lauri Kannikoski nimeline, esindas Geraldtoni nimelist linna. Teine, eesnimega Seppo oli lihtsalt saatja ja tema perenime jätan delikaatsusest nimetamata.
Lisan kohe selgituseks, et Geraldton asub Austraalia läänerannikul, 28. laiuskraadil. Asutatud Võrust pisut hiljem – 1822. Tänasel päeval elanikke arvatavasti tüki maad üle 40 tuhande. Aasta keskmine õhutemperatuur +24 C. Lähim arvestatav linn, Perth asub piki rannikut 424 km lõuna pool.
Pidasin seda visiiti esialgu päris heaks naljaks, aga kui ta mulle ajalehe nina alla pistis, jäin uskuma.
Esitatud leht oli 1989. aasta 5. mai ”The Geraldton Guardian”, kus kirjutati, et Geraldton tahab saada kolmandaks linnaks Austraalias, milline omab sõpruslinna NSV Liidus ja selleks linnaks soovivat nad Võrut Eestis. Ei olnudki nali!?
Samas lehenumbris oli ka Võrut iseloomustavaid andmeid, kuid tänavapilt oli eksitav, tuvastasin, et see kujutas Pärnut ja oli ka päris loomulik see 15 tuhande km tagant on eksimine veel inimlikum kui lihtsalt vanasõna järgi.
1944. aastast Austraalias elav soomlane hr Lauri Kannikoski, kes end ärimehe ja NSVL turgu tundva agendina esitles, iseloomustas selles “The Geraldton Guardiani” artiklis, peale kõigi muude andmete eestlasi järgmiselt: ”They are red on the outside like raddishes, but white on the inside,” (nad on pealt punased nagu redised, kuid seest on valged). Meie kohtumise käigus andis hr Kannikoski Geraldtoni linnapea volitusel Võru linnale üle Austraalia ajaloolise motiiviga metallplaadi ja bumerangi ning teatas, et Geraldtonis saavat lähemal ajal üks tänav Võru nime kandma.
Andsime hr Kannikoskile omaltpoolt üle Võrut tutvustavat materjali ja võrulaste nimel sõprusläkituse avaldamiseks Geraldton Guardianis.
Foto teeb unikaalseks, et selle on pildistanud tollane EKP Võru Rajoonikomitee I sekretär Aare Männiste.
Soo! Nüüd oleks vist aeg selle segase loo taust, nii palju kui mul on võimalust olnud, selgeks teha.
Kannikoski, nagu hiljem välja selgitasin, oli autoremonditöökoja ja pesulate omanik ning tema huviks oli põhiliselt musta ja värvilise vanametalli kokkuost eesmärgiga sama metall kõva vaheltkasuga saudidele maha müüa.
Et aga seda Geraldtoni tausta Võru sõpruslinnade sündimisvalude hilisemas ajaloolises huvis selgitada, saatsin selle sajandi esimese kümnendi lõpul Geraldtoni volikogule meili, et uurida, mis selle, 5. mai 1989.a. ”GG” artikli taga ikkagi oli.
20. ja 22. septembril 2010 sain vastuseks kaks meili ja Geraldton Guardiani 1989. a. maikuu artikli koopia. Geraldton oli ühinenud kõrvallinna Greenough´iga (City Geraldton-Greenough) ja on praeguseks päratult suurem linn. Volikogu esindaja Barbara Tempertoni vastusest selgus, et puuduvad mis tahes protokollid Kannikoskile volituste andmisest, Geraldton Guardian ei ole avaldanud Võru linna tervitusi ning loomulikult puudub Geraldtonis Võru nimeline tänav. Ilmselt oli ”GG” artikkel Kannikoskiga kaasas olnud kaasmaalase ja ta enda fantaasia vili.
Asja kokkuvõttena võin lisada, et aastatel 1988-1993 liikus Eestis kõikvõimalikke ”äritegelasi”. Soomlased nimetasid neid huijariteks ja vene keeles kõlaks nende koondnimetus – дельцы. Nende sooviks oli sooritada mõni ühekordne või lühiajaline, ehkki valgustkartev, aga ometi kopsakat vaheltkasu tõotav äritehing.
Lisaks veel niipalju, et Kannikoski kaaslane, kelle perenime ma viisakusest ei nimetanud, tuli minu käest paar aastat hiljem, kõrva sosistades, küsima odava skandiumi ostmise võimalust.
Aeg läks, aga õnn ei kadunud. Pisut hiljem, kui oma esimest raamatut kirjutama hakkasin, osutasid need kaks vennikest mulle toreda teene, sain nadvõtta soomlaste Pekka ja Perttina oma, ”Detsembripäikese” nime all (2008, Arju Virukas), ilmunud raamatusse piiritaguste metalliärimeeste prototüüpidena.
Pärast kolmekuulist(!) ametisolekut peeti mind juba nii „targaks“ ja „kogemuslikuks“, et valiti Ülemnõukogu presiidiumi juurde loodud kohaliku omavalitsuse reformi probleemkomisjoni liikmeks, kuulasin asjaosaliste tarka juttu ja korjasin ka ise mõtteid. Komisjoni juhtis Sulev Mäeltsemees, veel mäletan Sulev Läänet, Urve Nõu, jt.
8. augustil, seega kaks aastat enne riikliku iseseisvuse taastamist(!) võttis Ülemnõukogu vastu otsuse haldusreformi läbiviimisest ja samal päeval ka kohalike rahvasaadikute nõukogude valimise seaduse. Avalikkust tegi rahutuks kodanikkonna statuudi küsimus. Tegelikult oli 1989. aasta olnud iseseisvuse taastamise teel olnud murdeline, sest jaanuaris oli vana ehkki nomeklatuurne Ülemnõukogu teinud tõhusat ning tööd 18. jaanuari seadusega tunnistati eesti keel riigikeeleks. Sinimustvalge lipu kasutamine legaliseeriti.
Alustas tööd Kodanike komiteede liikumine ning aktivistidest vabatahtlikud asusid 1939. aasta tsensuse alusel Eesti kodanikkonda registreerima, et saaks valida kodanike esinduskogu – Eesti Kongressi ning tunnistada iseseisvuse taastamist riikliku järjepidevuse alusel.
Võib öelda, et kohalike valimiste seadus sillutas teed 17. novembril 1989 vastu võetud Ülemnõukogu valimiste seadusele, milleni jäi aega neli kuud.
10. novembril 1989, just siis kui langes Berliini müür, võeti vastu kohaliku omavalitsuse aluste seadus, millega lõpetati see, minu ametisse asumisel kehtinud „70 linnanõukogu saadiku“ epopöa. Oli loodud alus kohaliku omavalitsuse taastamisele. Kuu aega hiljem, 10. detsembril 1989 järgnesid üle poole sajandi varjusurmas olnud esimesed peaaegu vabad kohalike omavalitsuste valimised.
Suurt rahvusvahelist tähelepanu pälvis 2. veebruaril 1990 Tallinna Linnahallis toimunud kõigi tasandi rahvasaadikute koosolek ja seal vastu võetud „Deklaratsioon Eesti riiklikust iseseisvusest.” Ligi 3500 rahva poolt seaduslikult valitud esindajat, kellest üle 95 protsendi olid kohalikud rahvasaadikud, väljendasid oma selget ja otsustavat tahet, mille vastu oli vähem kui sadakond saalist demonstratiivselt lahkunud impeeriumimeelset saadikut.
Deklaratsiooni vastuvõtmist võrdles hilisem õiguskantsler professor Eerik-Juhan Truuväli sisuliselt rahvahääletusega. Kõigis demokraatlikes riikides oli selline rahvaesindajate seisukoht selgelt mõistetav poliitiline signaal, mida ka idanaabri võimas propaganda ei saanud enam nimetada “käputäie dissidentide” arvamuseks.
Nüüd, 1989. aasta oktoobris, kui valmistusime esimesteks vabadeks kohalikeks valimisteks, õnnestus tänapäeva mõttes uskumatu – lõime üksmeelse valimisliidu, mida võis lugeda ”kogu rahva opositsiooniks”. Liit loodi kompartei ja nõukogude täitevvõimu vastu, kes samuti püüdsid omi kandidaate püünele tõsta. Kompartei II sekretär oli samuti esitatud. Ehkki meil puudus ettekujutus, mida kujutab endast vabade valimiste kampaania, lasksime trükkida kompartei tõrvamiseks väikesed voldikud, mis asetati rajoonilehe, tollal juba üleminekunimega ”Võru Teataja”, vahele. No ega neid nii väga vaja polnudki, kandidaatide isikud oli tuntud ning inimesed valisid pigem teadmise-tundmise järgi, sõltumata parteisse kuulumisest.
Linnavolikogu sai minu mäletamist mööda nüüd 19 liikmeline.
Vastvalitud volikogu valis mu taas linnapeaks, nüüd juba päris seadusliku tegelasena. Tõsi küll mu tööaeg jäi lühikeseks, kuni 1990. aasta 30. märtsini, kui tuli kokku vastvalitud Ülemnõukogu. Praktikas lõppesid mu volitused linnapeana aprilli lõpus, nii et sain selles ametis olla täpselt aasta.
1989. aasta lõpuks hakkas elu inimesi tõsiselt pitsitama, sest esiteks kukkus raha väärtus ja teiseks polnud selle eest, piltlikult öeldes, midagi osta. Mitmed esmatarbe asjad tuli viia talongide peale, atraktiivsemad neist viin ja majapidamisseep. Lasksin trükkida nn. lausa talongide raamatu.
Millalgi novembrikuus 1989 külastas meie volikogu Savisaar. Tema teade mulle oli, et päris kindlasti pean kandideerima Ülemnõukogusse, kuid mitte Eesti Kongressi!
Lõpetuseks
Poliitilised tuuled on mõnikord imelikud ja kui 1990. aasta veebruaris, kui olin saanud võimaluse osaleda kuulsal soomlaste 90 km maratonil Tamperes, sain Savisaarelt telegrammi kohe koju tulla ja esitada kandidatuur Eesti Kongressile. Läheks pikaks põhjusi lahata, seega katsun otsad kokku võtta.
Vaatamata hoiatusele, et valijad ei tahtnud mind Võrust ära lasta, osutusin valituks mõlemasse. Ülemnõukogus olin esimesel aastal administratiivkomisjoni sekretär, esimees oli Andrus Ristkok, aga hiljem kiskus hing ikka riigikaitse poole ja viimaks olin ÜN lõpuni riigikaitsekomisjoni esimees.
Koos hea sõbra Jaak Otiga tahtsime Võrus käivitada mineraalvee tootmist, selleks olime 1994. aasta alguseks sõlminud Rämlosaga (Rootsi) ühiste kavatsuste protokolli. Sõltumata sellest, et 1994. aasta septembris olin ametis kaitseministrina, plaanisin sõita 28. septembril 1994.a koos Võru delegatsiooniga Rootsi. Veel enam andis selleks põhjust tõsiasi, et paar päeva enne oli Mart Laari valitsus kukkunud ning ma ei teadnud veel, kas saan järgmises valitsuses jätkata (Riigikogu liige ma ei olnud).
Minu sõit jäi ära, kuna Eestisse pidi visiidile tulema Poola kaitseminister, kes viimasel hetkel oma visiidi siiski ära jättis. Enamus hukkunud Võru delegatsioonist olid mu head sõbrad. Rahu neile rahutu Läänemere rüpes ja kiitus lugejale, kes viitsis selle pika üllitise läbi lugeda!
2021. aasta kogumiku “Eesti omavalitsuspäev. Ajaloost sündinud – teel tulevikku” sisukord:
Sulev Mäeltsemees, Sulev Lääne, Sirje Ludvig, Kersten Kattai, Raivo Vare, Hannes Nagel: Omavalitsuspäeva tähistamise taust ja sellealane kogumik
1. Peatükk: MÕTTEID KOOSTÖÖST, KOHALIKUST OMAVALITSUSEST NING OMAVALITSUSPÄEVAST
1.1 Raivo Vare, Sulev Mäeltsemees, Sulev Lääne, Sirje Ludvig, Kersten Kattai, Hannes Nagel: Kohalikust omavalitsusest ja omavalitsuspäevast
1.2 Tervitused: Arnold Rüütel, Jüri Ratas, Henn Põlluaas, Eiki Nestor, Helier-Valdor Seeder, Aivar Kokk, Urmas Kruuse, Jaak Aab, Anneli Ott, Tiit Terik, Urmas Klaas, Madis Sarik, Tiiu Aro, Timo Kantola, Raimonds Jansons, Sulev Lääne, Tõnu Viik
2. Peatükk: OMAVALITSUSPÄEVA IDEEST RIIKLIKU TÄHTPÄEVANI
2.1 Sirje Ludvig, Sulev Lääne, Sulev Mäeltsemees, Kersten Kattai, Raivo Vare, Indrek Grauberg, Hannes Nagel: Omavalitsuspäeva ideest ja arengust
2.1.1 Omavalitsuspäeva ideest ja MTÜ Polis suvekonverentsist Arukülas Raasiku vallas
2.1.2 Eesti I Omavalitsuspäev Riigikogu Konverentsikeskuses
2.1.3 Eesti II Omavalitsuspäev Tallinnas Kalevi Spordihallis
2.1.4 Eesti III Omavalitsuspäev Narvas
I-III Omavalitsuspäevadega seonduvad artiklid
2.2 Kohaliku omavalitsuse olemus ja staatus
2.2.1 President Arnold Rüütel: Haldusreform ja kohaliku omavalitsuse staatuse andmine Eestis
2.2.2 Kalle Laanet: Haldusreformi esimesed tibud. Saaremaa, Muhu, Ruhnu ja väikesaarte kogemuse varal
2.2.3 Taivo Lõuk: Kuressaare linna “taasloomine” ja kohaliku omavalitsuse staatuse omistamine
2.2.4 Raido Liitmäe: Muhu vald 30 – olnust tänaseni ja tulevikust
2.2.5 Madis Kallas: Kuressaare linnast
2.2.6 Urve Tiidus: Vundament või muudatuste mootor
2.2.7 Vladimir Šokman: Kohaliku omavalitsuse areng ja omavalitsuspäeva sünd
2.2.8 Eve East: Kohaliku omavalitsuse kui asendamatu partneri väärtustamine
2.3 Regionaalareng ja Virumaa
2.3.1 Silvi Ojamuru: Maakondlikest omavalitsusliitudest ja nende koostööst esimese omavalitsuspäevani ja sealt edasi!
2.3.2 Jaak Aab: Riigi regionaalpoliitika on kõigi ministeeriumite ühine panus
2.3.3 Kurmet Müürsepp: Maapiirkondade koostööst ja arengust
2.3.4 Tarmo Tammiste: Arengutest Ida-Virumaal ja õiglase ülemineku kavast
2.3.5 Marko Pomerants: Kas 2017 haldusreformil on süüd Virumaa omavalitsustes toimuvas võimuvõitluses
2.3.6 Raivo Vare: Ida-Virumaa arengust uue roheenergeetilise pöörde olukorras
2.4 Sise- ja väliskoostöö ning Euroopa Liit
2.4.1 Henrik Hololei: Transpordi alased väljakutsed Euroopa Liidus – kõik lahendused algavad kodulinnast ja -vallast
2.4.2 Keit Kasemets: Euroopa Liidu regionaalpoliitika on toonud Eestile arenguhüppe
2.4.3 Sulev Lääne, Heikki Telakivi, Vello Viiburg, Sirje Ludvig, Ott Kasuri, Sulev Mäeltsemees: Soome ja Eesti koostöö kui omavalitsussüsteemi arengu üks võtmesõna
2.4.4 Sanna-Leena Immanen: Vana viis või kotitäis uusi? Mõlemad!
2.4.5 Gints Kaminskis: Läti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liit ja selle väljakutsed
2.4.6 Uno Silberg: Kohalik omavalitsus ning demokraatia – pilk Koselt Brüsselisse ning tagasi Omavalitsuspäevale
2.4.7 Hannes Nagel: Piiriülesest koostööst Eesti ja Läti piiriala omavalitsuste näitel
2.4.8 Janika Sillamaa: Lauluga omavalitsuspäevale!
2.5 Peatükiga seonduvad lisad – I-III Omavalitsuspäevade päevakorrad
2.5.1 Omavalitsuspäeva ideest ja MTÜ Polis suvekonverentsist Arukülas Raasiku vallas
2.5.2 Eesti I Omavalitsuspäev Riigikogu Konverentsikeskuses
2.5.3 Eesti II Omavalitsuspäev Tallinnas Kalevi Spordihallis
2.5.4 Eesti III Omavalitsuspäev Narvas
3. Peatükk: OMAVALITSUSPÄEVA KUI TRADITSIOONI KUJUNEMINE JA ARENG
3.1. Sulev Lääne, Kersten Kattai, Raivo Vare, Sulev Mäeltsemees, Katrin Niglas, Sirje Ludvig, Hannes Nagel, Tiiu Aro: Omavalitsuspäev traditsiooni ja töövormina
3.1.1 Eesti IV Omavalitsuspäev Pärnus – teema, ettevalmistus ning uued ideed
3.1.2 Eesti V Omavalitsuspäev Muhu ja Saaremaa vallas koroonaviirusest tingitud muudatustega
3.1.3 Omavalitsuspäev kui töövorm riigi ja kohalike omavalitsuste suhete sõlmküsimuste arutamiseks
3.1.4 Omavalitsuspäeva ettepanekud ja deklaratsioon ning seonduvad artiklid
3.2 Eesti IV ja V omavalitsuspäeva lisad:
3.2.1 Eesti IV Omavalitsuspäeva kava
3.2.2 Kiri kõigile Eesti V Omavalitsuspäevale registreerunutele – programmitoimkonna otsus ja Saaremaa kiri Eesti V OVP ärajätmise kohta
3.2.3 Eesti V Omavalitsuspäeva kava
IV-V Omavalitsuspäevadega seonduvad artiklid
3.3 Haridus ja teadus
3.3.1 Henn Põlluaas: Haridus ja ettevõtlus, omavalitsus ja keskvõim – koostöös tulevikku
3.3.2 Andres Metsoja: Ühinemisperiood saab läbi
3.3.3 Tiit Terik: Intelligentne juhtimine toob nutikad lahendused linnakeskkonda
3.3.4 Tarmo Loodus: Kutse- ja üldhariduse integratsioon ehk vajalik koostegemine toob edu
3.3.5 Garri Raagmaa: Millist haridust vajab ühiskond, kus pooled töökohad on teadmuspõhised?
3.3.6 Sulev Alajõe: Kuidas Eesti uus haridusstrateegia (perspektiiviga kuni 2035) jõukust looks?
3.3.7 Kätlin Vanari, Tiia Õun: Ülikooli ja omavalitsuse koostöö tõenduspõhises kooliarenduses õppija õppimise toetamisel
3.3.8 Neeme Rand: Haridus ja omavalitsuslik mõttelaad läbi kutsehariduse prisma
3.3.9 Rivo Noorkõiv, Martin Klesment, Allan Puur: Rahvastikuregister ja elanikuks registreerimise kampaaniad
3.3.10 Aare Kruuser, Anet Oltsmann: Ülikooli ja kohaliku omavalitsuse koostööst avaliku halduse teoreetiliste ja praktiliste pädevuste arendamisel
3.4 Ettevõtlus, maaelu ja regionaalareng
3.4.1 Urmas Kruuse: Kodu maale – aitame kaasa, kui turg tõrgub
3.4.2 Janar Holm: Regionaalsed erinevused kui väljakutse
3.4.3 Tiit Terik: Transpordialasest koostööst naaberomavalitsustega
3.4.4 Lauri Luur, Erik Reinhold: Arengud Pärnumaal ja „Kobara“ saamise lugu
3.4.5 Rivo Noorkõiv: Kohalike omavalitsuste motivatsiooni suurendamine ettevõtluskeskkonna arendamisel
3.4.6 Antti Roose, Helen Sooväli-Sepping: Eesti inimareng sõltub otseselt ruumilistest tasakaaludest
3.4.7 Andre Sepp: Kas kohaliku ja riigi tasandi vahel on Eestis kohta ka regionaalhaldusele?
3.4.8 Veiko Sepp, Sulev Lääne, Kersten Kattai, Rivo Noorkõiv, Georg Sootla: Regionaalse valitsemise mudelite kujundamise ettepanekud
3.4.9 Maido Nõlvak, Krista Habakukk, Marika Muru, Liia Sirel: Maal elamise päev
3.4.10 Tiiu Aro, Aarne Põlluäär: Omavalitsuspäev – ettevalmistus ja viirushaigus – Saaremaa valla poolne korraldusprotsess Eesti V Omavalitsuspäevade ettevalmistamisse
4. Peatükk: OMAVALITSUSPÄEVA TRADITSIOONI KINNISTAMINE ÜLERIIGILISELT JA KOHTADEL
4.1 Sulev Lääne, Kersten Kattai, Raivo Vare, Sulev Mäeltsemees, Tanel Tammela, Sirje Ludvig, Hannes Nagel, Lemmit Kaplinski: Omavalitsuspäeva traditsiooni kinnistamisest
4.1.1 Eesti VI Omavalitsuspäev Tartus
4.1.1.1 Lemmit Kaplinski: Euroopa Kultuuripealinn Tartu 2024 regionaalse koostöömudeli näidisena
4.1.1.2 Sven Tobreluts: Tartumaa omavalitsuste koostöö
4.1.1.3 Mihhail Kõlvart: Tallinn – kohalike omavalitsuste rohepöörde mootor
4.1.1.4 Leif Kalev, Erik Terk, Ulf Johansson: Pärast pandeemiat: arenguvõimalused ja valitsemisväljakutsed koroonakriisist väljuvas maailmas
4.1.1.5 Leif Kalev: Poliitika kujundamisvõime riigi ja kohaliku omavalitsuse uuenemise alusena
4.1.1.6 Jan Trei: Riigieelarve läbirääkimised läbi kohaliku omavalitsuse prisma
4.1.2 Alar Karu: Viljandimaa
4.1.3 Tõnis Kõiv: Rae seab pilgu tulevikku
4.1.3.1 Priit Põldmäe: Selge arenguvisioon ja hea ruumiline planeerimine tagavad valla kiire arengu!
4.1.4 Tiit Toots, Aivar Nigol: Võru maakond annab Vunki Mano
4.2 Omavalituspäevad valdades, linnades ja maakondades
4.2.1 Tiit Terik: Omavalitsuspäev Tallinnas
4.2.2 Erik Sandla: Omavalitsuspäev Harku vallas
4.2.3 Andre Sepp, Eingard Tops, Jass Juuremaa: Omavalitsuspäev Raasiku vallas
4.2.4 Tiiu Aro, Aarne Põlluäär: Omavalitsuspäev Saaremaa vallas
4.2.5 Eve East: Omavalitsuspäev Toila vallas
4.2.6 Silvi Ojamuru: Omavalitsuspäev Rapla maakonnas
4.2.7 Mihhail Laurand, Jörgen Remmelkoor, Anne Wells, Erle Neeme: Omavalitsuspäev – kogu rahva tähtpäev
4.3 IV peatükiga seonduvad lisad
4.3.1 KAVA: Omavalitsuspäev Harku vallas 2018
4.3.2 KAVA: Omavalitsuspäev Raasiku vallas 2020
4.3.3 KAVA: Omavalitsuspäev Tartus 2021
5. peatükk: TOIMETUSKOLLEEGIUM JA TÄNUÕNAD
5.1 Toimetuskolleegium
5.2 Tänusõnad
6. peatükk: LISAD
6.1 1866. aasta seadus
6.2 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus Saare maakonna Kuressaare linna omavalitsusliku staatuse kinnitamise kohta
6.3 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus Saare maakonna Muhu valla omavalitsusliku staatuse kinnitamise kohta
6.4 2018. aasta seadus
6.6 Seaduse seletuskiri (seletuskiri kattub Eesti II Omavalitsuspäeva ettepanekutes toodud seaduse eelnõu seletuskirja tekstiga)
6.6 Pöördumised ja deklaratsioonid
6.6.1 I OVP pöördumine ja resolutsioon
6.6.2 II OVP pöördumine
6.6.3 III OVP pöördumine
6.6.4 IV OVP ettepanekud
6.6.5 V OVP deklaratsioon
6.6.6 VI OVP deklaratsiooni projekt
7. peatükk: PILDID
Omavalitsuspäeva sünd Arukülas 25.08.2016
Eesti I Omavalitsuspäev 04.10.2016 Riigikogus
II Omavalitsuspäev Tallinna Kalevi Spordihallis (fotograaf Magnus Heinmets)
III Omavalitsuspäev Narvas (fotograafid Bohhan Studio OÜ ja Mari-Liis Ludvig)
Eesti IV Omavalitsuspäev Pärnus 19.-20. september 2019
Eesti V Omavalitsuspäev Kuressaares 2020
Tartus 2021 toimuva Eesti VI Omavalitsuspäeva ettevalmistus
Omavalitsuspäev Harku vallas 01.10.2018
Omavalitsuspäev Raasiku vallas Arukülas 01.10.2020
V Omavalitsuspäeva deklaratsiooni üleandmine Riigikogu juhatusele 07.12.2020 (fotograaf Erik Peinar)
V Omavalitsuspäeva ettevalmistus Kuressaares ja Maaeluministeeriumis suvi 2020