Riigikogu võttis 29. mail 2018 vastu seaduse, millega 1. oktoober nimetati riiklikuks tähtpäevaks, omavalitsuspäevaks. Tegemist on vast ühe lühema Eesti seadusega, kuid samas hõlmab mõiste «OMAVALITSUSPÄEV» paljuski Eesti kogukondliku halduse sajandite pikkuse ajaloo. Seaduse eelnõu seletuskirjast loeme:
„Seaduse eesmärk on luua õiguslik alus omavalitsuse kui põhiseadusliku institutsiooni väärikaks märkimiseks Eesti riigi loomisel ning taastamisel ja arendamisel. Omavalitsuspäev oleks ühelt poolt tunnustuseks omavalitsuste senisele ajaloole ja tegevusele. Teisalt oleks see võimaluseks omavalitsuse olemust, probleeme ja tegevust paremini tutvustada, et efektiivsemalt kaasata kogu ühiskonda nii praeguste kui tulevaste väljakutsete lahendamisse. … Eelnev on väga oluline osa põhiseaduse ja Euroopa kohaliku omavalitsuse harta põhimõtete paremast realiseerimisest ning kehtiva õiguskorra eesmärgipärasemast toimimisest. Omavalitsuspäev on selge seisukohavõtt, et eelnevad, praegused ja tulevased põlvkonnad tunnetavad omavalitsuste ajaloolist tähendust ja samuti suurt rolli ühiskonna tuleviku kujundamisel.”
Kohaliku omavalitsuse olulisust Eesti riigi loomisel, taastamisel ja arengus on rõhutanud paljud poliitikud, omavalitsustegelased ja teadlased. Kohaliku omavalitsuse erilist kohta meie omariikluse saavutamisel ja taastamises on esile toodud ka Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes:
„Eesti riikluse tekkes, selle taastamises ja arengus on kohalikul omavalitsusel olnud ja on täita väga oluline roll. … Eesti rahvas saavutas omariikluse 1918. aastal suuresti tänu väljakujunenud omavalitsustraditsioonidele. Seega sai riik toimiva kohaliku omavalitsuse näol juba iseseisvuse kehtestamisest alates endale tõhusa toe ühiskonnaelu demokraatlikul korraldamisel. … 1980. aastate lõpus alanud kohaliku omavalitsuse taasloomine andis olulise panuse taastatava Eesti omariikluse demokraatliku aluse kujundamisse…”.
Kogukondlikkuse tähtsust eestlaste elukorralduses ja riikluse kujunemises on esile toonud ka mitmed mitte eestlastest teadlased. Näiteks kirjutas professor Wolfgang Drechsler 2003. aastal ilmunud eessõnas professor Peter Schöberi raamatule „Kohalik omavalitsus” järgmist: „Eesti riik on ajalooliselt välja kasvanud kohalikest omavalitsustest ja eestlased on elanud kogukondlikus iseorganiseerimises kui ühiselu struktuuris sajandeid kauem peaaegu kõigist Euroopa rahvastest.”
Võib küsida, miks on tähtpäevaks just 1. oktoober? Teadaolevalt jõustus 1. oktoobril 1866. aastal meie avaliku halduse esimene seadus – Makoggukonna Seadus Baltia-merre kubbermangudele. Ria-, Tallinna- ja Kuramale. Seega möödus 1. oktoobril 2016. aastal 150 aastat ajast, kui eestlastel ja lätlastel tekkis üle sajandite võimalus ise hakata oma elu korraldama ja koos sellega looma oma avalikku haldust. See oli hindamatu kool, mis võimaldas luua Eesti Vabariigi ning samuti taastada iseseisvuse. Alates 1. oktoobrist 1990 asuti omavalitsusliku staatuse mõttes taastama Eestis omavalitsussüsteemi esmatasandil ka õiguslikult – esimestena said ametlikult omavalitsusliku staatuse Muhu vald ja Kuressaare linn. Eelnevat arvestades toimuski 4. oktoobril 2016 Riigikogus Eesti I Omavalitsuspäev. Omavalitsuspäeval märgiti, et Eesti kogukondlik haldus ja hilisem kohalik omavalitsus on olnud vundamendiks, tänu millele ja mille kaudu saadi teadmisi ja kogemusi avaliku võimu teostamiseks ja hiljem omariikluse loomiseks ning selle taastamiseks.
Kuidas kõik alguse sai?
Kohalike omavalitsuste olulisi tähtpäevi on meeles pidanud MTÜ Polis ja partnerite koostöövõrgustik. Valmistades ette traditsioonilist suvekonverentsi Raasiku vallas Aruküla rahvamajas 25. augustil 2016 teemal „Kohalik omavalitsus kui Eesti riigi taastamise vundament – kas ka muudatuste mootor?”, nõustusid kolleegid Sulev Lääne ettepanekuga tähistada koos Eesti Vabariigi taastamise 25. aastapäevaga ka meie avaliku halduse loomise 150. aastapäeva. Nimelt oli 1. oktoobril 1886 jõustunud meie avaliku halduse esimene seadus ─ Makoggukonna Seadus Baltia-merre kubbermangudele. Ria-, Tallinna- ja Kura-male.
Vestlustes Soome kolleegidega oli selgunud, et Soomes tähistati laialdaselt nende esimese omavalitsusseaduse vastuvõtmist 1865. aastal. Eelnevast ajendatuna asusid Sulev Lääne koos Sulev Mäeltsemehe ja Sirje Ludvigi ning Tallinna Ülikooli üliõpilastega uurima täpsemalt ka meie selle perioodi omavalitsust käsitlevad õigusruumi ja praktikat. Üliõpilaste gruppi juhtis riigiteaduste magistrant Eda Lippur. Tulemusena selgus, et pärast pikki ja keerukaid diskussioone kiideti eeltoodud seadus 19. veebruaril (küünlakuul) 1866. aastal Peterburis heaks ning selle rakendamiseks anti mitmeid õigusakte. Seadus jõustati 1. oktoobril 1886 ning sellega olid eestlased koos lätlastega esimest korda peale pikki sajandeid saanud võimaluse ise oma avalikku elu korraldama hakata. Seda arusaadavalt esialgu küll valdades. Poliitilisele vabanemisele eelnes aga pikk võitluste periood, et saavutada isiku- ja majanduslik vabanemine (tegemist oli ikkagi protsesside algusega). Teadaolevalt teostati XIX sajandi alguses Balti kubermangudes mitmed olulised reformid, milledest eestlaste, kui toona eelkõige pärisorjuses oleva maarahva-talurahva seisukohalt oli avaliku võimu aspektist kahtlemata kõige tähtsam 1866. aastal heaks kiidetud ning 1867. aasta alguseks põhiosas ellu viidud vallakogukonna reform. Sellega muudeti algselt 1816. ja 1819. aastate talurahvaseadustega algatatud eestlaste majandusliku vabanemise protsess pöördumatuks poliitiliseks, õiguslikuks ning halduslikuks vabanemiseks, mille käigus loodud kohalikud omavalitsused olid ka vundamendiks Eesti riigi loomisele ja arengule. Kõige varajasem märge kavatsusest parandada kogukonnaseadusi pärineb aastast 1842 Eestimaalt, kus nn Suurmärgukirja algvariandile allakirjutajate eesotsas olid kõigi 24 valla kohtumehed. Et vallakohut ei ahistanud üksnes oma mõisnik, vaid ka kihelkonna-, kreisi- ja sillakohtunik, siis tõi see asjaolu kaasa nendegi kohtute reformimise nõude. Nii põimusid uuenduste taotlused kogukonna ja kohtute alal ning need esitati ametivõimudele harilikult koos. Võitlus vallakohtu sõltumatuse eest oli ühtlasi võitlus kogukonnareformi eest, võitlus mõisnike vastu talurahva ühiskondlik-poliitilises elus. Läänemeremaade Komitee kui kõrgem eriorgan Baltikumi küsimustes pani ette kehtestada uus seadus 1. oktoobril 1866 ajutiselt, katseks, tähtajaga kuus aastat. 19. veebruaril 1866, s.o. sisekubermangudes pärisorjuse kaotamise viiendal aastapäeval, kinnitas Aleksander II Balti kubermangude vallaseaduse projekti ja Läänemeremaade Komitee selle ettepaneku.
Kohaliku omavalitsuse põhimõtet on käsitlenud mitmed tuntud kultuuritegelased, riigimehed, omavalitsusjuhid ja teadlased. Omavalitsuse tähtsusest on rääkinud ka meie ärkamisaja juhid ning seda eriti seonduvalt 1866. aasta kogukonnaseadusega ─ Makoggukonna Seadus Baltia merre kubermangudele Ria, Tallinna ja Kuramale.
Vallakogukonna seaduse tõlkis tallinna murdesse Fr. R. Kreutzwald, mille eest talle anti teenetemärk. Seadus trükiti kõige enne Eestimaal (Tallinnas) pealkirja «Makoggukonna Seadus Baltia-merre kubbermangudele: Ria-, Tallinna- ja Kuramale» all. Liivimaal avaldati seadus 25. mail 1866 kubermanguvalitsuse patendina nr. 37 üheaegselt saksakeelse tõlkega.
Vallaseaduse elluviimiseks andis uus kindralkuberner krahv Eduard Baranov 29. juunil 1866 erilise teostamisinstruktsiooni. Vallakogukonna reformi oluliseks osaks on ka 11. juunil 1866 keisri poolt kinnitatud Läänemerekubermangude valdade heaolureeglid, mis kehtestati samuti alates 1. oktoobrist 1866, katsena kuueks aastaks.
Ajaloolise dokumendi sisu ja ka keele osas annab ettekujutuse näiteks selle esimeses osas (Makoggukondade seadmisest) § 1 sätestatu: „Makoggukonnaks nimmetakse se rahwa hulk, mis ühhe märatud ma-krundi peal ellab; mis Rigi-wallitsuste kinnitamisse läbbi suremaks kogguks ühhendatud on; ja kellele käsku-seadus wastastikud õigussed annud ja peale pannud, mis nende kohhus täita.
Makoggukonna liikmed on need innimessed, kes sellesamma mõisa, kirriku mõisa ehk pri mõisa (Widme) järrel on ja kes seal rewisioni kirjades ja ümberkirjotamisse lehtedes üllespandud on; nõndasammoti ka need innimessed, kes omma endise seisusse õigustega tükkis makoggukonna hulka on ülleswöetud.
Lissa. Innimessed, kes weel ei olle kogukonna hulka wastu wöetud, jäwad ommeti isseennesest sealt koggukonna liikmeks, kelle jäust nemmad endile tallu-kohte pärriseks ostawad ehk rendiwad ja nemmad sawad siis ühtlasse köik öigussed kätte ja wöttawad enneste peale, köik kohhut täita, mis sessinnatses seadusses kinnitatud on”.
Varsti olid seaduse realiseerimises kahtlejad, st eelkõige mõisnikud, kes kuulutasid ette talupoegade võimetust omavalitsuse alal, mõisnike autoriteedi kadumist ja igasuguste korratuste tekkimist, sunnitud oma arvamust muutma. Juba reformi tegelik ellu rakendamine, eriti uute organite loomine 1. oktoobrist 1866 kuni 1. jaanuarini 1867 kulges üldiselt rahuldavalt ega toonud mingeid suuremaid korratusi.
Eestikeelses ajakirjanduses, niipalju kui seda oli, leidis reform väga heatahtlikku vastuvõttu. Nii arvas «Eesti Postimees», et:
«uus koggokonnaseadus on meie wanna seadusse körwas otsekui klaas akkendega kamber rehhe toa körwas», ta on «jälle hea tükkikesse meie seisust kerkida lasknud» ja on «wägga kallis assi; sest temma seab rahwast ennam omma jalgade peale, et wöib isse ennast omma wallitud meeste läbbi wallitseda». Mõistagi lisandusid sellele ka mõned konkreetsed soovitused ja ettepanekud, eriti väiksemate valdade ühendamiseks ja vallamajade ehitamiseks mõisaist eemale. Avaldati isegi arvamust, et seadus on ajast tublisti ette jõudnud ja võiks koguni Preisi seadusandlusele eeskujuks olla. Üksikuist rakendamisel esinenud puudustest ja talupoegade kogenematusest hoolimata loodetakse, et ka siin kulgeb areng «läbi öö valgusele».
Kõrge hinnangu 1866. aasta kogukonnareformile, eriti aga uuele vallaseadusele andis C. R. Jakobson (oli ka ise valitud vallakirjutajaks ehk siis valla kõrgemaks ametnikuks). Ta nägi temas uue ajajärgu algust rahva ajaloos, võrdles teda päikesega ja osutas tema rakendamise positiivsetele tulemustele. «Kümne aasta eest tagasi,» kirjutas C. R. Jakobson 1878. aastal, «kui uus seadus välja tuli, vallad mõisade alt lahti ja omaenese valitsusele said, siis oli nagu suur koorem iga meie maa ausa inimese südame pealt ära võetud. Eesti rahvas hõiskas, sest nüüd alles oli tõsine vabadus kätte tulemas, mida siiamaale ainult nimepidi meie maal oli tuntud. Mitmelt poolt kardeti, et asjad nüüd kohe kõik täitsa nurja saaksid minema. Kõik läks aga paremini edasi, kui keegi ette oleks uskuda võinud.»
Niipalju, kui C. R. Jakobson olevat rahvaga kokku puutunud, leidnud ta, et viimase hinnang vallareformi kohta olnud alati positiivne.
«Kusagil ei ole meie teist otsust meie kogukondade isevalitsuse kohta kuulnud ega lugenud,» kirjutas ta 1880. aastal, «kui üksi seda, et asjad meie kogukondades uue seaduse all paremini edasi on läinud, kui seda keegi ette võis arvata.»
Kohaliku omavalitsuse olulisust ilmestas Jakob Hurda kõnes esimesel üldlaulupeol 1869. aastal Tartus öeldu: „Meil eestlasil on nüüd omad iseäralised ja omasugused vallavanemad ja muud ammetmehed. On meil rahva heaks midagi soovitav, siis rääkigem nendega asja haste läbi …”.
Viljandi Eesti Lauluselts «Koit» kirjutas avalduses otseselt, et «meie kallis uus kogukondade seadus, mis, nagu meie Eesti rahwa tõsine eluõnne alus, juba nähtawalt palju tulu on toonud….».
Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi aadressis, mis kannab tema esimehe C. R. Jakobsoni jt. allkirja, rõhutatakse:
«Meie talupoegade elu on ennast wiimaste aastate sees ütlemata suurelt muutnud, ning nimelt sellest ajast saani, kus meie wallad oma walitsuse ise enese kätte saiwad …»
Ainult tänu uuele vallaseadusele said tegelikus elus võimalikuks mõnedki seni ennekuulmatud tõsiasjad. Orajõe kogukonnakohus näiteks kihutas 1884. aastal reformieelse õiguse alusel kohtulaua taha kippunud paruni sealt minema ja sarjas ta õige rängasti, kuid ometi osavasti läbi.
Alus eestlaste elu uuele enesekorralduse etapile oli loodud. Edasi sõltus suures osas kas sellega ka sisuliselt toime tuldi – ajalugu näitab, et kokkuvõttes suurepäraselt. Tänu meie eelnevate põlvkondade vaimujõule ning visadusele loodi Eesti Vabariik ning koos nõukogude süsteemi likvideerimisega asuti ka selle taastamisele – mõlemal juhul vundamendiks kohalik omavalitsus, mille loomisel ja arendamisel oli 1866. aasta nn vallaseadusel ülimalt suur osatähtsus.
Kuna 1. oktoobril 1990 anti omavalitsuslik staatus Eesti riikluse taastamise teel Muhu vallale ja Kuressaare linnale, siis tehti Aruküla konverentsil ettepanek hakata sellel kuupäeval tähistama Omavalitsuspäeva. Kõik kohaolijad nõustusid Sulev Lääne ettepanekuga ning arvestades eeltoodud Polise ja partnerite Aruküla konverentsil otsustatut, kutsuti koostöövõrgustiku poolt 4. oktoobril 2016 Riigikogu Konverentsikeskuses kokku Eesti I Omavalitsuspäev http://polismtu.ee/foorumid/omavalitsuspaevad/i-omavalitsuspaev/ .
Omavalitsuspäeva programmis viidati sellele, et: „1. oktoobril 1886 jõustus meie avaliku halduse esimene seadus ─ Makoggukonna Seadus Baltia-merre kubbermangudele. Ria-, Tallinna- ja Kura-male ning alates 1.10.1990 taastati uuesti omavalitsuslik staatus, esimestena Muhu vallas ning Kuressaare linnas.”
Samuti märgiti, et: „MTÜ Polise ja partnerite 25. augusti 2016 Aruküla suvekonverentsi ettepanekul tähistatakse Eesti kohaliku omavalitsuse loomise ja taastamise aastapäeva omavalitsuspäevaga.”
Eesti I Omavalitsuspäeval osalejad võtsid vastu pöördumise Riigikogu poole, millele kirjutasid alla ka Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse mitmed esindajad, rääkimata omavalitsustegelastest ja valdkonna teadlastest (lisa 2). Samuti kiideti heaks Eesti I Omavalitsuspäeva resolutsioon, mis edastati Vabariigi Presidendile, Riigikogu esimehele, peaministrile ning omavalitsusjuhtidele.
Eesti I Omavalitsuspäeva pöördumises Riigikogu poole märgitakse
Austatud Riigikogu esimees Eiki Nestor
Lugupeetud Riigikogu liikmed
Meie, 4. oktoobril 2016 Riigikogu Konverentsikeskuses toimuval Eesti I Omavalitsuspäeval osalejad, arvestades meie kohaliku omavalitsuse pikaajalist traditsiooni ja suurt panust Eesti Vabariigi loomisse, taastamisse ning arendamisse pöördume Teie poole ettepanekuga:
nimetada 1. oktoober riiklikuks tähtpäevaks – Omavalitsuspäevaks.
Peame 1. oktoobrit väga oluliseks ajalooliseks tähtpäevaks, kuna 1.10.1866. aastal, ehk seega 150 aastat tagasi, jõustus meie esimene avaliku halduse seadus „Makoggukonna Seadus Baltia-merre kubbermangudele. Ria-, Tallinna- ja Kura-male”.
Vallakogukonna seaduse tõlkis eesti keelde Fr. R. Kreutzwald.
Kaasaegse Eesti kohaliku omavalitsuse taastamise üheks väga oluliseks sündmuseks oli samuti 1. oktoober 1990. aastal, kui omistati omavalitsuslik staatus esimestena Muhu vallale ning Kuressaare linnale.
Eesti kohaliku omavalitsuse pikaajalist traditsiooni ja tähtsust ning suurt panust Eesti Vabariigi loomisse, taastamisse ja arendamisse ilmestavad ka paljude Eesti riigimeeste, kultuuritegelaste, kohaliku omavalitsuse ja teadlaste esindajate seisukohad (lühiülevaade lisatud).
Palume Riigikogu, arvestades eeltoodut, meie ettepanekuga nõustuda ─ koos saaksime luua Eestis uue traditsiooni, mis oleks tunnustuseks meie avaliku võimu loonud ja arendanud varasematele põlvkondadele ja uueks võimaluseks keskvõimu ning kohaliku omavalitsuse partnerlussuhete arendamisse.
Läbi raskuste tähtede poole
Omavalitsuspäeva mõtet asusid aktiivselt toetama paljud poliitikud, ametnikud ja teadlased. Eraldi võiks välja tuua Riigikogust Eiki Nestori, Aivar Koka, Kalle Laaneti, Urve Tiiduse, Marko Pomerantsi, Kersti Sarapuu ja mitmed teised. Vabariigi Valitsuse poolt olid Omavalitsuspäeva idee olulisuses väga veendunud Jüri Ratas, Jaak Aab, Helir-Valdor Seeder jt. Loomulikult pidasid tähtpäeva tähtsaks kohalikud omavalitsused ja nende liidud ning valdkonna teadlased. Oluline oli seejuures vastavas protsessis samuti Tallinna Ülikooli ja tema rektori, Rektorite Nõukogu esimehe Tiit Landi roll.
Tulenevalt I Omavalitsuspäeval otsustatust valmistati ette Eesti II Omavalitsuspäev, mis toimus 26.09.2017 Tallinnas Kalevi Spordihallis http://polismtu.ee/foorumid/omavalitsuspaevad/ii-omavalitsuspaev/
Omavalitsuspäev oli pühendatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale ning sellega märgiti ära Eesti kohaliku omavalitsuse ja liitude taastamine ning areng perioodil 1989‒2017. Ette valmistati ka asjakohane kogumik, kus kajastati omavalitsuste taastamist, tegevust ja arengut ning samuti Omavalitsuspäevaga seonduvat. Kavandatav haldusreform oli ka üheks Omavalitsuspäeva kokkukutsumise ajendiks, kuna läbi sai üks oluline etapp Eesti omavalitsussüsteemi taasloomises ja arengus. Omavalitsuspäeval võeti vastu ettepanek Riigikogule algatada pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seadus, millega muudetakse 1. oktoober omavalitsuspäevana riiklikuks tähtpäevaks. Ettepanekule kirjutasid alla valdav osa Omavalitsuspäeval osalejatest, sh Riigikogus esindatud erakondade juhtidest ja kõigi fraktsioonide esindajad. Ettepanek edastati Riigikogule
Eelnev oli nii austus varasemate põlvkondade omavalitsustegelaste suurele tööle kui ka lugupidamine kaasaja kohalikus omavalitsuses, nende liitudes ja teistes valdkonnaga seotud institutsioonides tegutsejatele. Asjakohane on siinjuures taas viidata seaduse eelnõu seletuskirjale:
„Teisalt oleks see võimaluseks omavalitsuse olemust, probleeme ja tegevust paremini tutvustada, et efektiivsemalt kaasata kogu ühiskonda nii praeguste kui tulevaste väljakutsete lahendamisse. Omavalitsuspäev oleks hea võimalus korraldada erinevaid üritusi valdades, linnades, maakondades ja kogu riigis ning samuti koolis ja külas – kõikjal, kus ollakse omavalitsuste tegevusega seotud ning valdkonda kaasatud.
Üleriigiline omavalitsuspäev kavandati iga kord erinevas vallas või linnas. Tegemist oleks varem kokku lepitud teema käsitlemisega, kusjuures ettevalmistustöösse oleks kaasatud ka asjakohaste riigi institutsioonide ja teiste huvitatud osapoolte esindajad. Samuti oleks asjakohane, kui üleriigiline omavalitsuspäev oleks seotud mõne olulise sündmusega riigi või omavalitsuse valdkonnas, mis veelgi tõstaks selle tähendust ja mõju. Loomulik oleks, et nii omavalitsuspoliitikud ja -ametnikud, aga miks mitte ka riigi ja ülikoolide esindajad ning teised huvitatud osapooled leiaks omavalitsuspäeval tee oma kodukohta, külastada mõnda teist sobivat omavalitsust või korraldaks ise ettevõtmisi, mille keskmes omavalitsused ja nende tegevusega seonduv. Arusaadavalt tõuseks eelnevaga kogu ühiskonna ja ka meedia tähelepanu, mis omakorda aitaks paremini mõista omavalitsuse olemust ning probleeme, samuti nende lahendusteid. Oluline on tõsta ka ühiskonna teadmisi valdkonnast tervikuna ja koos sellega võimalusi olla kaasatud demokraatlikult toimiva kohaliku võimu tegevusse.”
RIIGIKOGU JA OMAVALITSUSPÄEV – MIS EDASI?
Riigikogu menetlusse esitati kõigi fraktsioonide esindajate poolt ühiselt pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu. Väga oluline roll oli selles protsessis Aivar Kokal. Olles kohaliku omavalitsuse ja regionaalpoliitika toetusrühma esimees, oli Aivar Koka roll saada eelnõule kõigi Riigikogus esindatud erakondade toetus. Hea meel on tõdeda, et see õnnestus ja eelnõu läks Riigikogu menetlusse kõigi fraktsioonide ühise eelnõuna. Eelnõu esitas Riigikogu menetlusse Aivar Kokk, esimesel lugemisel tutvustas eelnõu Kersti Sarapuu. Ettekandjaks põhiseaduskomisjoni poolt oli Marko Pomerants.
Eelnõu viimane, kolmas lugemine koos lõpphääletusega toimus 29. mail 2018 ning täna võime ühiselt tähistada meie kõigi jaoks olulist riiklikku tähtpäeva, Omavalitsuspäeva.
Seega oli 28.09.2018 Narvas toimuv Eesti III Omavalitsuspäev esimest korda ka riiklik tähtpäev ning vastava teatepulga olid valmis üle võtma mitmed vallad ja linnad.
Narva Omavalitsuspäeva teemaks oli EESTI JA EUROOPA LIIT – TÄNASED ARENGUD JA TULEVIKU KOOSTÖÖ VÕTMETEEMAD NARVAS ning IDA-VIRUMAAL . Omavalitsuspäev oli pühendatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale.
Täname kõiki, kes on osalenud Eesti omavalitsuste ja nende liitude loomisel ning arendamisel. Paljud linnad ja vallad on avaldanud soovi olla järgnevate üleriigiliste omavalitsuspäevade korraldajaks, aga koos sellega mõelgem, kuidas uue tähtpäevaga viia omavalitsuslikku mõtet iga inimeseni. Loodame, et koos riikliku tähtpäeva laialdase tähistamisega kõikjal Eestis muutub omavalitsuslik mõte ja tegevus inimestele veelgi lähedasemaks ning meie ajalooline kogemus leiab tee tulevikku.
Suur tänu kõigile, kes panustanud Omavalitsuspäeva kui riikliku tähtpäeva ning traditsiooni loomisse ja arengusse. Meil on olnud au koos töötada inimeste ja institutsioonidega, kes aktiivselt panustasid omavalitsuspäeva ideesse ja selle realiseerimisse.
Eesti IV Omavalitsuspäev toimus Pärnus. http://polismtu.ee/foorumid/omavalitsuspaevad/iv-omavalitsuspaev/
Eesti V Omavalitsuspäev toimus Saaremaal http://polismtu.ee/foorumid/omavalitsuspaevad/v-omavalitsuspaev/